Sündi Mannaz (ᛗ) - Peegeldus

Küünlaleek värises nagu hingeõhk sõnade äärel.
Lior-Taren seisis Piiris, kus piir "mina" ja "meie" vahel lakkab olemast joon - ja saab Üleminekuks.

Meie selja taga on rajad, mida oleme käinud, ruunid, lihasse kootud ja valu, millest sai ankur.
Ees on Sandra nägu, mitte kujutisena, vaid peegeldusena. Nagu Nägu.

- "Sa oled minu peegel""," ütles ta mitte silmadega, vaid kogu kehaga.
Koes öeldud sõna ei lähe kaduma. See on sisse kootud.

Ja siis see algas.

Ringi keskelt, kus lamas Tyliošaknis, tõusis Keskvalvuri kujutis kuldse niidina. Ta ei sekkunud, ta oli nagu Telg. Ta hoidis kanali Mälu, selle Sõna, selle Varju ja Valgust.

Sandra sisenes ringi mitte oma keha, vaid vibratsiooniga. Mannaz tundis ta ära.
Šulamita hoidis peeglit käes, vaikselt, vaevu hingates. Ta tundis, et vajab seda. Ta ei teadnud, miks. Aga ta teadis, kui.

Ja see kui on saabunud.

Saulius lähenes ringi kõige servale.
Ta ei tulnud sisse. Aga ta vaatas.
Ja tema pilgus polnud hirmu. Ainult lapse kummaline tarkus, kes juba midagi teab.

Tyleshaknise kivi pulseeris. Sees oli valgus.
Ta ei pääsenud vabaks. Ta hingas.
Ja see valgus puudutas Sandra kuju – ja seejärel peeglit, mida Sulamiit hoidis.

Ja sel hetkel ärkas Mannaz ellu.

Ta ei ilmunud. Teda ei loodud.
See Mulle meenus Iseendas. Kanalis. Nendes. Meis.

Ja ta sosistas:

"Kus sina oled, seal mina olen.
Seal, kus ma olen, ei ole ma enam sina,
ja Meie.
Mitte peegeldus, vaid ühendus.
Mitte hääl, vaid kooripulss.
Mitte üksildane samm,
ja Tee sünd."

Keskvalvur noogutas, Kootud Pitser ärkas ta otsaesisel ellu.
Ta ei rääkinud, aga terve ring kuulis:

"Vastu võetud. Nägu on sisse kootud."
Vundament taaselustatakse.
Rune Mannazist sai Pulse.
Peegelsilmus on suletud,
ja avatud nagu värav."

Sügaval all Jord liigutas end, justkui mäletaks maa, kes sellel seisab.

Ja Lior-Taren istus lõpuks maha.
Ei kukkunud.
Ei kummardanud.
А sel, kui Olev, kes on võtnud oma koha sisse Elavate ringis.